Lepingu ja volikirja tõlge

Selles dokumendiperes ei ole tõlge teabe, vaid õiguste edasiandmine. Ühe omadussõna või sidesõna vale valik võib volituse ulatust laiendada või mõne kohustuse hoopis kaotada. Seetõttu on õigustekstides truudus tähtsam kui ladusus.

Volikirja ulatuse küsimus

Volikirjad jagunevad ulatuse järgi kaheks. Üldvolikiri annab laiad volitused; erivolikiri vormistatakse aga üksnes kindla tehingu jaoks. Mõnda tehingut, näiteks kinnisasja müüki, saab teha ainult volikirjaga, mis sisaldab just selle tehingu kohta selget volitust; üldsõnalisi väljendeid ei loeta piisavaks.

Tõlkes käsitletakse ulatust määravaid väljendeid kirurgilise täpsusega. Sellised volitused nagu „ahzukabz“, „sulh ve ibra“ ja „tevkil“ on türgi õigusele omased mõisted ja igaüks neist loob eraldi õiguse. Nende taandamine üldiseks väljendiks „õigus teha vajalikke toiminguid“ muudab volikirja kasutuks või näitab seda hoopis piiramatuna.

Teksti lahutamatud osad on ka esindaja isikuandmed, volituse tähtaeg ja volituse tagasivõetavus. Kinnisasja müügi volikirjadel on volitaja foto; tõlkes märgitakse selle foto olemasolu nurksulgudes. Eraldi dokument on ka „azilname“ ehk volituse tagasivõtmine ning selle tõlge nõuab sama hoolikust.

Välismaal vormistatud volikirjad

Kui välismaal elav inimene soovib anda volituse mõne Türkiyes tehtava toimingu jaoks, on kaks teed. Esimene on lasta volikiri vormistada asukohariigis tegutsevas türgi konsulaadis; see dokument koostatakse türgi keeles ja seda kasutatakse Türkiyes otse, eraldi tõlget vaja ei ole.

Teine on lasta volikiri vormistada asukohariigi notari juures. Sel juhul on dokument selle riigi keeles, saab lähteriigis apostilli ning Türkiyes tõlgib selle türgi vandetõlk ja seejärel kinnitab notar. Teine tee on pikem, kuid see võib olla ainus võimalus, kui konsulaadist vastuvõtuaega ei leia.

Vastupidises suunas kehtib sama loogika: kui Türkiyes vormistatud volikirja kasutatakse välismaal, saadakse apostill asjaomasest Türkiye õiguskomisjonist, sest tegemist on notariaalse dokumendiga, ja seejärel tõlgitakse see sihtkeelde. Mõni riik nõuab tõlkele teist apostilli; see ahel tuleb planeerida juba alguses.

Kahekeelsus ja põhitekst lepingutes

Rahvusvahelised ärilepingud koostatakse enamasti kahes keeles. Selliste tekstide kõige kriitilisem säte on klausel, mis määrab, millises keeles tekst on vaidluse korral aluseks. Kui seda klauslit ei ole, võib kahe teksti vähimgi erinevus kasvada pikaks vaidluseks.

Tõlkima asudes peab selle klausli olemasolu ja sisu olema teada juba alguses. Kui põhitekst on türgi keeles, loetakse sihtkeelne tekst teavitavaks ja see valmistatakse ette vastavalt. Kui põhitekst on sihtkeeles, on vastutus palju raskem ja terminoloogia tuleb valida lepingu õigusrežiimi järgi.

Lepingutes on lisaks kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse klauslid. Nendes klauslites olevad riigi-, linna- ja kohtunimed antakse edasi muutmata kujul. Kui on vahekohtuklausel, säilitatakse üks ühele ka vahekohtuasutuse nimi ja tema reeglid; asutuste nimesid ei tõlgita.

Lisad, allkirjaplokid ja vorm

Lepingu lisad on sama siduvad kui põhitekst. Hinnakirjad, tehnilised kirjeldused, teenustaseme tabelid ja konfidentsiaalsuslisad seisavad enamasti eraldi failidena ning neile viidatakse põhitekstis kujul „Lisa 1“ ja „Lisa 2“. Ainult põhiteksti tõlkimine jätab lepingu mõõdetava osa välja.

Lisade numbrid ja pealkirjad peavad üks ühele kattuma põhitekstis olevate viidetega. Kui lisa nimi tõlkes muutub, jääb põhitekstis olev viide tühjaks ja tekst muutub iseendaga vastuoluliseks. Sama kehtib punktinumbrite kohta; nummerdus säilitatakse ja punkte ei liideta.

Ka allkirjaplokid on teksti osa. Poolte ärinimed, allakirjutanu nimi ja ametikoht ning allkirjastamise kuupäev ja koht antakse edasi täielikult. Pitsatitekste kirjeldatakse nurksulgudes. Kui omakäelise allkirja asemel on kasutatud elektroonilist allkirja, märgitakse ka see eraldi.

Kui lehekülje ülesehitus ja lõikude nummerdus säilivad, kohtuvad kaks keeleversiooni samas kohas, kui pooled mõnele punktile viitavad. Vaidluse tekkides on just see kattuvus tõlke kõige käegakatsutavam kasu.

Terminoloogia ühtsus ja määratletud terminid

Hästi kirjutatud lepingutel on alguses mõistete osa: sellised terminid nagu „Müüja“, „Ostja“, „Toode“ ja „Tarnekuupäev“ kirjutatakse suure algustähega ja neid kasutatakse ülejäänud tekstis alati samas tähenduses. Tõlkes tuleb need määratletud terminid tingimata siduda ühe ainsa vastega.

Sama termini erinev tõlkimine eri punktides jätab mulje, nagu oleks lepingus kaks eraldi mõistet. Pikkades lepingutes saab sellise ühtsuse tagada ainult terminiloendiga; kui tekst jagatakse osadeks ja seda tõlgivad eri inimesed, muutub loend veelgi kriitilisemaks.

Ärilepingutes esinevad ka rahvusvahelised tarne- ja makselühendid. Need lühendid on kogu maailmas standardsed ja neid ei tõlgita; need jäetakse muutmata. Summad, valuutad, maksetähtajad ja viivisemäärad on aga ala, kus arvuline täpsus on kõige tundlikum.

Pikkades lepingutes korduvad ka väljakujunenud sõnastused: vääramatu jõu, ülesütlemise, konfidentsiaalsuse ja loovutamise klauslid on peaaegu igas tekstis. Nende sõnastuste väljakujunenud vastete kasutamine teeb teksti nii loetavaks kui ka õiguslikult tuttavaks; iga kord uue väljendi proovimine tekitab pooltes asjatut kahtlust.

Eesmärk ja kinnitustase

Dokument ja eesmärk	Vormistamise koht	Kinnitustase
Volikiri Türkiyes tehtava toimingu jaoks	Konsulaat	Tõlget ei ole vaja
Välismaal kasutatav volikiri	Notar	Notari kinnitus ja apostill
Kinnisasja müügi volikiri	Notar (fotoga)	Notari kinnitus ja apostill
Rahvusvaheline ärileping	Poolte vahel	Vandetõlge Türkiyes, vajaduse korral notar
Välisriigi kohtule esitatav leping	Poolte vahel	Notari kinnitus ja apostill

Riigiti erinevused

Prantsusmaal peab tõlkija olema mõne apellatsioonikohtu ametlikus loendis; loendivälist tõlget vastu ei võeta. Rumeenias nõutakse korraga nii justiitsministeeriumi volitatud tõlkijat kui ka notari kinnitust, ehk kohustuslik on kaks kihti. Hiinas peab tõlke tegema ametlikult registreeritud ja pitseriga äriühing; üksiktõlkija kinnitust kehtivaks ei loeta. Riikide kaupa tingimused leiate meie riikide teejuhist.

Õigustekstides sageli tehtavad vead

• Volikirja eriõiguste ühendamine üldsõnaliste väljenditega.
• Määratletud terminite tõlkimine kogu tekstis eri vastetega.
• Põhiteksti klausli kahe silma vahele jätmine ja vastutuse vale hindamine kahekeelses lepingus.
• Kohtute, vahekohtuasutuste ja äriühingute nimede tõlkimine.
• Notari registrinumbri, kuupäeva ja pitsatiteksti tõlkesse võtmata jätmine.
• Volikirjale apostilli taotlemine provintsivalitsusest; notariaalne dokument on kohtulik dokument.

Vaatame teksti üle enne allakirjutamist

Õigustekstides on kõige väärtuslikum sekkumine see, mis tehakse enne dokumendi allakirjutamist. Juba alguses selgeks teha, milliseid volitusi volikiri peab sisaldama ja millises keeles leping on aluseks, on palju tõhusam kui hiljem tehtavad parandused. Sihtkeeled leiate keelte lehelt, meie tööpõhimõtted hindade lehelt ning oma kavandi saate jagada pakkumisvormi kaudu.

Leht on teavitava eesmärgiga; dokumendi vorm ja kinnitusahel erinevad selle järgi, millises riigis toiming tehakse. Ajakohaseid tingimusi oleks õige kontrollida ametlikust allikast.